Jõulud on aeg, millal ma tahaksin kõige rohkem üksi olla. Mitte kellegagi rääkida ja mitte süüa kõige keerulisema marinaadiga seapraadi. Ma ei tahaks teeselda rõõmu kinkide üle, mis mulle tegelikult ei meeldinud või naeratada lihtsalt selle pärast, et jõuludel ei tohi keegi kurb olla.
See, et keegi kurb ei tohiks olla, ongi nähtavasti põhjus, miks ma siis kõige kurvem olen. Ja see õnnetus tuleb, ma usun, sellest, et jõulud on aeg, mil tegeleda sisekaemusega. Vaadata tagasi natukene, mõelda tulevikule. Mõelda endale ja mõelda teistele. Vähem rääkida ja rohkem kuulata.
Ma tahaksin alati tegelikult kirikus käia ja surnuaial ringi vaadata. Süüdata küünlaid ja kaugustesse, pimedusse vaadates mõtelda, et elu on nii lühike. Viivu pikkune. Jõuda järeldusele, et iga hingetõmme külmas, aga pühadust täis kirikuõhus on samm lähemale igavikule ja kõige suurem kingitus, mis olla saab. Ja siis tuleb pisar silma kõigest sellest härdast ja ilusast.
Siiski ei ole sõnu vaja, aga äkki võtab keegi kallis mu käest kinni, pigistab. Ja me oleme koos oma üksinduses, ja jõulud on siiski kohal oma kõige õigemas ja ilusamas kujus – armastuses.
(Siit saad panustada ühele parimatest algatustest inimajaloos:
No comments:
Post a Comment