Sängita kaasa oma armastus (Margot Mürk)

Lumme on uppunud kodutee
ja kaugeks jäänud kodumaa.
Kuid täna mineviku jääb see,
üks tuulelaps on nüüd isata.


Mis aastaid on läinud,
kui isamaad suudlesin?
Liivateid on aegu käinud,
ma võõraid laule kuulasin.


Oma isa sängitan kodumaa mulda,
ilma, et oleksin jätnud hüvasti.
Nii ei tehta, nii ei minda, ei tulda.
Nõnda kurb on lahkumine sedasi.


Ja matan kaasa oma austuse
ja vaid leina maha jätan.
Sängitan kaasa oma armastuse
ning oma isa kodumaa mulda matan.

Tuult võttis ta märgina (Margot Mürk)

Lumme kirjutatud sõnad

ööhakul aegamisi kustusid.

Tuul pinnalt pühkis nad,

veel enne, kui sa vastasid.

Vaikiva öö pimeduses,

langevate lumehelveste sahinais,

seisis ta su kodutee alguses,

särasilmad pisarais.

Püüdis öelda, mis tahtis,

kuid tuult võttis märgina.

Kõike seda uuesti öelda kartis,

nii süda sunnitigi vaikima.

Häälekaja kustudes

särasilmad tuhmusid.

Öö kurdistavas vaikuses

veel vaid pisarad lumme vajusid.

Nii armastus jäigi igaveseks vaikima,

tuult võttis ta märgina.

Ükssarvik ja pesukaru (teine osa)

Lumi hakkas jälle langema. Ja samal hetkel oli Ta kadunud. Ma tahtsin kurvastada, aga miski minus ütles mulle, et Ta ei ole päriselt läinud. Aeg liigub praegu edasi ja sellepärast on meie ühine ruum kadunud, kuid varsti aeg peatub jälle. Ja siis ma mõistan, et Ta on kogu aeg siin olnud.
Kuidas ma Talle aga oma kaitsvatest illusioonidest räägin? Kuidas sa näitad kellelegi seda, kui meeletult sa kardad ennast näidata?
See painas mind pikalt. Ma liikusin ajas edasi ja ruumis ringi ning võtsin näiliselt elust osa, aga tegelikult olin ma üksi. Ainult mina ja küsimus.
Miks see mulle niimoodi mõjus? Ma mõistsin selle küsimusega silmitsi seistes, kui väga ma veel oma illusioonidest kaitsevõrgu külge olin klammerdunud. Väljapoole aitas see võrk mul näida täpselt selline, nagu parajasti vaja oli, mis on juba iseenesest ohtlik, sest keegi ei näinud mind, aga avastasin peatselt, et veel ohtlikum oli võrgu omadus näidata mulle mind ennast ja minu läbi maailma sellisena, nagu ma soovisin seda näha. Minu elus ei olnud kübetki tõde. Ja nüüd tuli Tema ja tähtis näha tõelist mind. Ma olin paanikas.
Ma teadsin, et Tal on silmi, et mind näha. See oli hirmutav. Hirmutav seepärast, et kui Ta näeb tõelist mind, saab Tal tekkida minu kohta päris tunne. Tunne, mille aluseks on tõene nägemus minust. Illusiooni saab alati muuta vastavalt teiste ootustele ja lootustele, enda olemust aga mitte. Mis siis, kui päris mina ei meeldigi Talle?
Siunasin end. Ma olin jälle langenud samasse lõksu. Ma olin arvanud, et teise inimese lähedust saab siis, kui seda temalt paluda. Ei. Tõelist lähedust saab ainult siis, kui see antakse puhtast soovist. Kui seda antakse selle pärast, et seda on palutud, ei ole andmine puhas. Kingituse eelduseks on vabadus. Ma pidin kiiresti sellest püünisest välja rabelema.  Ta vääris paremat. Ta vääris vabadust.
Ma olin vaevu jõudnud muretsema hakata, kui lumi taaskord peatus.
Ma pöörasin ümber ja tahtsin hakata enda tagasilanguse eest vabandama, aga Ta peatas mu ilma sõnagi lausumata. Silmapilkselt kadus ka mu süütunne. Kuna kogu minevik oli kadunud, polnud mul tarvis selle pärast enam muretseda. Ja kuna kadunud oli ka kogu tulevik, ei olnud alles enam ühtegi mu tulevikuga seotud soovi, mille pärast ma end halvasti tundnud olin. Ma vaatasin Talle otsa ja naeratasin. Ta vastas samaga ning Ta naeratus andis mõista, et Ta oli näinud kõike seda, mis minuga just juhtunud oli.
"Mul on hea meel, et Sa tulid," ütlesin ma.
"Mul on hea meel, et sina ka lõpuks kohale jõudsid," vastas Ta ning embas mind.
Imeline on näha inimest. Inimest ilma mineviku põhjal loodud eelduste moonutava kõverpeeglita ja tulevikku suunatud lootuste segava filtrita. Mõistsin ühtäkki, et just selliste hetkede pärast kirjutavadki inimesed luuletusi või muinasjutte. Süda ajab üle. Hing soovib kogu seda ilu kuidagi jagada. Rõõmukarje, tänulikkus ja aukartus ilu ees tõlgitakse kauniks luulereaks või eepiliseks narratiiviks, et anda edasi kübetki sellest tundest. Mis on muidugi lootusetu, aga samas üks väheseid asju, mille poole on mõtet püüelda. Nagu ka teise inimese tundma õppimine. Teise kohta pole kunagi võimalik kõike teada. Teda on aga siiski võimalik tunda. Kui ainult suuta näha teda, mitte enda eeldusi või lootusi.
Ta vaatas mulle sügavale silma ja ma lasin Ta mööda kõikidest kaitsvatest illusioonidest. See oli kõige raskem asi, mida ma eales teinud olin. Ta naeratas. Ma nutsin. Ja olin vaba.

“Kirjutaja?” (Iiris Laaneoks)

Lumisel ukselävel tookord

seisis tavaline väsinud mees

sadu aastaid tagasi seisis, et minna

teada oli, ootab rännutee

justkui tavaline; vaadates sisse nähti veel –

mehel tindine sulg oli sabas

sulg sabas, kodust lahkumise eel

tavalise sabaga astus uksest välja

tavalise tundepuhanguga tavaline mees

tavaliselt voolav must tint

vajutas nii kergelt sulgedel

alguses peaaegu, et märkamatu

tint see vajutas sulesabal veel

käidav rada ei andnud kergust

valgele voolas mingi lause, keel

see vajutas tugevalt

tõesti

aga teadke

selle ainsa hetke jaoks vaid survestas ta meelt

suure vabaduse, vaikuse tekke jaoks

hingetõmbeks, mil kergeks jäi

ja sulesaba haihtus

haihtus!

...

Ega olnudki nägu midagi

samal lävel käivad inimesed veel

Tagasi vaadates näeme loo mustrit vaid

üht tindijada lumme kattunud teel

Täna loeme siis selt valgelt,

midagi suurt kirjas seal oli

Täna loeme siis

Kuidas see säilis?

Miks tema mõte meieni tuli

?

"Kõik lähevad koju" (Minu seltskonnast küll) (Sten Pihotalo)

"Kõik lähevad koju"

(Minu seltskonnast küll)

11.12.12

-Lumi.

-Mõttetu, otsi endale parem mingi korralik töökoht!

-Ei-ei, aga... aga lumi!

-Kui ma nii vähe palka saaks kui sina...

-Kas sa ei näe seda?

-...siis mul oleks oi-oi-oi...

-Kas sa TÕESTI ei näe SEDA!?

-...kui palju rohkem probleeme!

-See on täiesti uskumatu!

-Elu on kuradi raske ja peabki olema!

-Kui ilus võib üks asi olla!

-Jah, kui ma oleks sina - ma peaks vist kohe endale haua valmis kaevama.

-Loodus on perfektne.

-Tead missugused arved mul eelmine kuu tulid vä?

-Ainuke asi on tegelikult see, et ela lihtsalt temaga harmoonias!

-Ma ei hakka sellest liisingust üldse rääkimagi!

-Ja sa ärkad...

-Sulle on ikka täiesti mõttetu üldse rääkida MILLESTKI!

-Pikast unest...

-Feng Shui, n*hui!

e:dam&a:va (Sanna Kartau)

Lund hakkas sadama kohe peale seda, kui Eeva ja Aadam olid paradiisiaiast välja aetud. Kohas, kuhu noorpaar sattus, oli külm ja õnnetu. Külmad helbed kraapisid nende õrna ja hellitatud nahka, viigilehed strateegilistes piirkondades ei olnud piisavad, et neid karmi ilma eest kaitsta ning kuna Aadam oli Eeva peale solvunud, et too rumalasti Mao sõnu oli kuulanud, et tahtnud kumbki tunnistada, et neil külm oli, seega oli ka üksteise kehadest sooja otsimine välistatud. 

Aina külmemaks läks. Peale paari tundi paradiisiukse ees koputamist mõistsid nad, et Jumal on üsna põikpäine ning neid sisse ei lase, tegemist ei olnudki kurja naljaga või tobeda vihapurskega, vaid reaalse situatsiooniga, millega on mõistlik tegeleda niipea kui võimalik, mitte rumalalt edasi loota, et küll Habemik neid sisse laseb, kui nad piisavalt haledat nägu teevad. Vähemalt nii mõtles Eeva. 

Ta ütles: "Kuule, armas, anna andeks, et ma nii rumalalt käitusin, aga no olgem ausad, tegemist oli tõesti ahvatleva viljaga ja ma usun, et ma ei olnud ainus, kes poleks osanud arvata, et Vana Päss nii järsk on, et meid sealt Paradiisist kohe välja viskaks."

Aadam vaikis.

"Tõesti, sorri. Ma ei tahtnud, et nii juhtuks. Vabandust."

Aadam ei öelnud ikka veel midagi. 

"Kas sa siis ei tea, et igas veas on õppetund. Mina õppisin näiteks seda, et... neid madusid ei ole tark kuulata ja Bossi käske on mõistlik järgida." 

Maailma esimene mees oli ikka vaiki. Eeva liikus talle ligi, võttis Aadamalt tagant ümbert kinni ja andis seljale musi. 

"Vabandust, kallis." Veel üks musi. "Sorri." 

Aadama vaikusvanne sai vist otsa, sest ta ütles: "Ma ütlesin, et see on loll idee. Vaata, mis nüüd sai. Me ei saagi enam paradiisi tagasi!" Ja Aadam puhkes kibedasti nutma. Eeva hoidis teda edasi. Nad toetusid selgadega paradiisiväravate vastu ja kurvastasid mõned hetked põhjatus lootusetuses. Nad teadsid, et Isa ei ole mees, kes oma sõnast taganeks ning teadsid samas, et koht, kuhu nad sattunud olid, kavatses neid kohelda tuima julmusega, millega nemad harjuma pidid hakkama. Kogu see suur koorem mõtteid tegi nende pead raskeks, aga külm ei lasknud neid uinuda. 

Vaikus kestis kaua. 

Aadam tõusis püsti, pühkis pisarad põskedelt ja ütles: "Meil ei ole mõtet siin passida, mõistlik oleks uurida paika, kus asume." Eevale meeldis, et Aadam oli lõpuks end kokku võtnud, kuid tema toon indikeeris, et ta oli siiski Eeva peale vihane. "Meil ei ole mõtet kuskile minema hakata, kui sa ikka mu peale vihane oled. Tead küll, et enda ligimesele tuleb andestada ning pealegi - ega Papa igavesti inimesi ei viitsi voolima hakata, ühel hetkel on meie roll see, et inimsugu edasi läheks ning seda ei juhtu, kui sina minu peale pissed off oled." Aadam oli käed risti rinnale sidunud ja tema suu võttis kriipsu kuju. 

"Muidugi olen ma vihane! Isa lõi meid kui inimsoo etalone, aga sellegipoolest oled sina vigane, nagu Hiinas toodetud mänguasi." Aadam sai enda keelepaelad valla ning ei kavatsenudki Eevale armu anda. "Kuidas ma saan sind usaldada, kui sina automaatselt iga suvalise kahepaikse kaheharulise keele valla satud?"

Ka Eevat sütitas keevavereline ja üsna tige süüdistus: "Kuidas sa nii võid arvata, et ma järgmine kord samamoodi käitun? Ma usun, et Isa antud karistus ja sinugi kurjad sõnad on mulle piisavaks karistuseks. Ma ei ole ju rumal, et ma enda vigadest õppida ei oskaks. Pealegi, mida mõtles Isa, kui ta maol üldse aeda siseneda lubas? Tegelik süüdlane oligi hoopis tema."

Hakkas müristama - Jumalale ei meeldinud Eeva süüdistused. Eeva panigi suu, klõps, kinni ja vaatas, nagu halvasti käitunud laps, Aadama poole. Ta sosistas: "Vabandust."

Müristamine lakkas. See oli mõlemale esimesele inimesele üsna kainestavalt mõjunud ning nad mõistsid, et süüdistamisest oli hetkel olulisemaid asju. Kõle maastik, mis neid ümbritses, ei näinud just lopsakusest pakatav välja. 

"Kuradima külm on," ütles Aadam. Jälle müristas korraks. "Oih," karjus mees, seljas ainult närtsiv viigipuuleht. "Ma ei võta enam kuradi nime suhu!" Jälle müristas. "Poolearuline," pobises moka alla Eeva. "Ma ei võta enam... tema-keda-ei-tohi-nimetada nime suhu!" Nüüd oli Ülemine Härra vist rahul, kuna mürinat ei järgnenud.

Eeva ja Aadam võtsid kätest kinni, nii oli mõlemal soojem. Nad kõndisid veidi väravatest eemale. Uues, kurjust täis maailmas ei olnud nende poolt maasse kõnnitud radu, ei olnud tuttavaid viljapuusid ega ka loomadest sõpru. Seda, kui teistsugune oli koht, kuhu Jumal neid saatis, ei saanud aru ainult vaadates - kurjuse alge kõiges loodus oli tajutav. Kõht korises mõlemal jumalalapsel. See oli esimene kord, kui paar tundis nälga. Alguses ei saanud nad arugi, millega tegemist on. 

"Kuuled seda?" küsis Eeva. "Kuulen-kuulen, aga mitte ei mõista, mida sisikond nüüd tahab. Äkki on tal külm?" vastas Aadam. Eeva tundis ka enda kõhuõõnsustes mulksumist ja vihast turtsatustki. Nad võtsid üksteisel ümbert kinni, täitsa tugevalt kohe ja seisid nii veidi külmas, rindkered kokku puutumas. 

"Kuule, imelik on," ütles Aadam ühtäkki. Nad astusid üksteisest eemale. "On jah," nõustus ka Eeva. Häbelikud näod vaatasid nüüd igale poole mujale kui üksteisele otsa. 

"Mm... Läheme... vaatame edasi," rühmas Aadam ja hakkas kohmakalt liikuma. Eeva kortsutas kulmu, mõtles korraks, et küll see esimene mees on veidralt loodud ja hakkas samuti astuma. 

Peale mõnda aega, kui nende nägemisulatuses enam paradiisiväravaid ei olnud ning mõlemad poolalasti inimloomad olid kuus korda tolle maailma koleduse, kõleduse ja kõheduse üle jõudnud imestada ning kurvastada, mõistsid nad, et mulksumine kõhus, mis tugevamaks ja nõudlikumaks muutunud oli, tähendas seda, et kõhtu tuleks üsna pea midagi suu kaudu panna. Aga mida? Ümberringi olid ainult raagus puud ja kõle maa, midagi lopsakat ja isuäratavat nad enda ümber küll ei näinud. 

"Tead, mis? Äkki ongi need puud söödavad? Äkki mängis Jumal meile triki? Eeva, sulle meeldivad uued elamused, mine võta ja proovi neid oksi närida veidi, äkki on maitsvad?" Eeva vaatas Aadamat vihaselt. Temagi nälg oli aga liiga suur ja ta astuski ühe kase juurde (tundus olevat mõnus õrn oksake), ja näkitses selle raagu. 

"Pfühh! Täiesti kibe, see küll süüa ei sünni," väljendas Eeva oksa maitset. Meeleheide tühja kõhu pärast aga kasvas ja kasvas. Noorpaar kõndis edasi, iga sammuga oma jõudu kaotades ja isu kasvades. Peale umbes tunniajast kõmpimist nägid nad taamal midagi, mis sarnanes katuseviilule. Nad kõndisid lähemale ja lähemale, saades aru, et tõesti, tegemist oli palkidest ehitatud majaga, millel olid väikesed katused, madal ukseava ja rohtu kasvanud õu. Nad astusid paar trepiastet ja koputasid.

to be continued

Ükssarvik ja pesukaru (esimene osa)

Lumi jäi seisma. Ma ei pea silmas seda, et lumesadu lõppes, ei. Taevas oli helbeid täis. Mida ma tahan öelda, on see, et need lihtsalt seisid seal.
Ma vahtisin viivu veel uskmatu pilguga aknast välja, siis pöörasin ümber ja seal Temake oli.
"Kas Sina tegid seda?" ma küsisin.
"Meie tegime," vastas Ta.
"Meie? Sinu käes on Kell, mis minul sellega pistmist on?"
Ta ei pidanukski midagi ütlema. Pilgust piisas täiesti. Ta silmad pakatasid maagiast, mille-sarnast ma polnud varem kohanud. Tavaliselt oleks mind vallanud tugev tahtmine oma pilk ära pöörata, kuid Ta silmad olid nii.... head.
"See, et Kell on minu käes, ei tähenda, et ainult mina seda kasutada suudaks. Jah, ma olen selleks ka üksinda võimeline, aga hetkel oled küll sina täpselt sama palju selle põhjuseks, kui mina."
Võimatu. See ei olnud mitte kuidagi loogiline. Samas väga vähe selle öö juures oli.
"Hmm. Kuidas me siis seda tegime?"
"Ma ei tea täpselt. Võibolla meie soovid ühinesid kuskil teel sealt siia."
"Soovid? Ma ei soovinud, et lumi seisma jääks."
"Mina ka mitte. Mitte otseselt."
"Seega me soovisime seda kaudselt? Oot-oot, see ei ole ju ainult lumi, mis seisab, ega ju?"
"Ei."
Kabiinist kadus rõhk ja maa mu jalge all kukkus kiiremini kui mina järgi jõudsin.
Ma kogusin end ja küsisin lõpuks:
"Kas me oleme praegu ainukesed kaks inimest maailmas?"
"Jah, võib nii öelda küll. Teised küll tehniliselt eksisteerivad, aga kuna nad on täielikult seiskunud, siis neid pole meie mõistes olemas. Mitte midagi, mis asub sellest toast väljaspool, ei ole olemas."
"Jah, see on loogiline. Olemine on protsess ja kui liikumist ei ole, pole ka olemist."
Ma astusin Talle lähemale ja puudutasin Ta käsivart. Kohe, kui mu näpuotsad Tema naha vastu puutusid, tabas kõiki mu närvirakke meeletu ülekoormus ja ma peaaegu kukkusin seal samas põlvili.
"Issand, kas sinuga on kõik korras?"
Ma nõjatusin vastu lauda ja hingasin natuke.
"Jah, vist on küll."
Ta lähenes mulle, aga igaks juhuks ei puudutanud mind. Mulle hakkas koitma.
"Ma vist mõistan. Aeg võib küll seiskuda, aga energiat on universumis ikka kogu aeg sama palju. Kuna meie oleme ainukesed, kes hetkel seda energiat aktiivselt kasutavad, on kõiges, mida me praegu teeme, peidus kogu universumi energia. Ainult see, mida meie teeme, ongi olemas."
"Jah."
Mu mõistus oli kõige sellega kohanemisest peaaegu sama ülekoormatud, kui mu närvirakud hetk tagasi.
Ta tõstis ettevaatlikult oma käe ja puudutas hetkeks imeõrnalt mu nägu. Mul läks hetk aega, enne kui mu keha suutis üldse millelegi muule keskenduda ja ma oma kõnevõime tagasi sain.
"Kuidas Sa seda tegid?"
"Praegu on kõik asjad metsikult võimendatud. Kui ma tahan olla õrn, siis ma olengi pea lõpmatult õrn."
Kui mu mõistus oli juba senini ülevõimsusega töös, siis kujutage ette, mis juhtus siis, kui ma hakkasin mõtlema kõigi nende võimaluste peale, mida see hetk meile pakub.
Üks mõte aga tõi mu tagasi.
"Kust Sa selle kella said?"
Ta vaatas mulle hetkeks silma ja tegi taas ette selle salakavala näo, mis andis mulle mõista, et kuigi ma taipasin vaid kübet sellest, mida Tema teadis, olin ma kuidagi õige küsimuse peale komistanud. Ja täiesti märkamatult oli Ta mulle sammu võrra lähemale saanud ning seisis nüüd vaid mõne sentimeetri kaugusel mu näost.
"Ma ei saanud seda mitte kuskilt. Ma tegin selle."
Ma teadsin kohe, et see on tõsi. See pilk. Kogu Ta olemus oli täiesti väljaspool aega ja ruumi. Mulle hakkas pigem tunduma ebatõenäoline see, et Ta oli kunagi üldse suutnud meie universumis eksisteerida.
"Aga kui Sina selle tegid, kuidas siis mina sain seda koos Sinuga kasutada?"
Meie näod peaaegu puudutasid. Natuke veel ja pinge olnuks silmaga nähtav.
"Seda pead küll Sina mulle ütlema."
Selle peale Ta suudles mind. Kogu mu mõistus haihtus, hajus laia universumisse laiali ja minusse jäi alles ainult puhas tunnetus. Seetõttu ei ole mul ka aimugi, kui kaua see suudlus kestis. Ma tean ainult, et see oli üks kõige intiimsemaid ja intensiivsemaid kogemusi, mille osaks ma eales saanud olin. Kui see lõppes, nägin ma hetke enne oma silmade avamist vaimusilmas midagi.
Ta naeris hetkeks ja ütles siis: "Ma nägin kaljukitse. Kas see tähendab sinu jaoks midagi?"
Ma olin üles kasvanud perekonnas, kelle vapiloomaks oli kaljukits. Hämmastav.
"J-jah. See oli mu perekonna vapp. Kust Sa seda teadsid küsida?"
"Ma ju just ütlesin, et ma nägin seda. Aga ära lase mul enam kauem põnevust taluda. Mis sa nägid?"
"Ükssarvikut. Ma nägin just ükssarvikut. Ta oli justkui Su selja taga või.... äkki Ta oligi Sina? Mida see tähendada võiks?"
Ta pilk oli esiti veidi üllatunud, siis jälle mänglev.
"See võis olla lihtsalt sinu kujutlusvõime. Või siis nägid sa tõesti haldjate igivana kaaslast. Mul on sinu puhul raske aru saada. Igaüks selliseid sümboleid ei näe, aga sa oled siiski võlur."
"Ei tea. Ma olen võlurina alati illusioonide ja manamistega tegelenud, mis tähendab, et mul on kalduvus asju ette kujutada."
"See võib küll nii olla, aga mul on tunne, et praegu oli su pilk siiski selge. Hmm. Küll aga on mul tunne, et mina ei näinud päris kõike. Kaljukits võis küll sinu minevikus suurt rolli mängida, kuid praeguseks on ta tagaplaanil. Mis loom sind praegu iseloomustab?"
Ta läbinägelikkus oleks jällegi olnud hirmutav, kui kõik Tema juures poleks olnud nii õrn, veetlev ja hea.
"Pesukaru."
"Pesukaru?"
"Jah. Ma veetsin mõnda aega metsas, samuti haldjate juures, ja sain seal ühes nägemuses tootemiloomaks pesukaru."
"See on küll tore."
Ta naeratas ja ma sulasin. Selles naeratuses oli midagi, mis oleks olenemata sellest, et me elasime võimendatud hetkes, mind igal juhul kuskile sügavale tabanud. Siis aga läks Ta hetkeks veidi tõsisemaks.
"Aga ma ei saa aru, miks ma seda pesukaru ei näinud."
Kui enne olin mina suutnud õige küsimuse peale komistada, siis nüüd oli Tema kord.
"Ma ei räägi seda paljudele, aga Sinu puhul pole mul millegi pärast kõhklustki. Vaata, ma olen väiksest peale enda ümber pununud illusioonide kihte. Need annavad mulle kontrolli selle üle, kuidas teised mind näevad. Ka maagilise päritoluga inimesed. Pesukaru on väga sügaval selles võrgus. Kaljukits ka, aga mitte päris nii sügaval. Igal juhul nägid Sa praegu palju sügavamale, kui keegi väga pikka aega näinud on."
Ta oli siiralt üllatanud ja veidi murelik.
"Aga... miks need illusioonid?"
Kui enne oli Ta kobamisi üpris hea küsimuse peale sattunud, siis nüüd võttis Ta suuna otse mu keskme poole. Tõotas tulla väga põnev õhtu.

To be continued