Tähed paberil ja jäljed lumes.

Lumi paistab aknast ja
paber vaatab vastu kirjutuslaualt.
Mõlemad kutsuvad mängima.
Neil on tegelikult palju ühist,
lumevaibal ja kirjapaberil.
Mõlema valge pind katab täielikult kõik,
mis oli enne.
Lumevaip on niisamuti puhas leht
nagu pabergi.
Puhas paber on niisamuti uus algus
nagu talvgi.
Paber ootab meie tähti
ja lumi meie jälgi.
Kõik on paigal, kõik magab.
Selle taustal tundub kiirustamine nii väär.
Lumi ei mõista,
miks peaks keegi jooksma.
Paber ei saa aru,
miks me ei võta aega.
Mõlemad on halastamatud peeglid,
mis ei vaevu küsima,
mida me oleme varem korda saatnud.
Mõlemad seiskavad kõik ülejäänu
ja toovad meid kohale siia, just siia,
kus me oleme praegu.
Ainuke, mis loeb, on see,
mida me nüüd teeme.
Ainult puhas leht ja puhas lumi.
Milline jälg jätta,
kui aega on terve igavik?
Nad vaikivad.
Paber ootab ikka meie tähti
ja lumi ikka meie jälgi.
Aga nad on kannatlikud.
Nad annavad meile ruumi.
Ruumi, et olla.
Ruumi, et hingata.
Ruumi, et luua.
Ja ennäe,
tähed ja jäljed ilmuvadki.