Lumisel ukselävel
tookord
seisis tavaline
väsinud mees
sadu aastaid tagasi
seisis, et minna
teada oli, ootab
rännutee
justkui tavaline;
vaadates sisse nähti veel –
mehel tindine sulg
oli sabas
sulg sabas, kodust
lahkumise eel
tavalise sabaga
astus uksest välja
tavalise
tundepuhanguga tavaline mees
tavaliselt voolav
must tint
vajutas nii kergelt
sulgedel
alguses peaaegu, et
märkamatu
tint see vajutas
sulesabal veel
käidav rada ei
andnud kergust
valgele voolas
mingi lause, keel
see vajutas
tugevalt
tõesti
aga teadke
selle ainsa hetke
jaoks vaid survestas ta meelt
suure vabaduse,
vaikuse tekke jaoks
hingetõmbeks, mil
kergeks jäi
ja sulesaba haihtus
haihtus!
...
Ega olnudki nägu
midagi
samal lävel käivad
inimesed veel
Tagasi vaadates
näeme loo mustrit vaid
üht tindijada lumme
kattunud teel
Täna loeme siis selt valgelt,
midagi suurt kirjas seal oli
Täna loeme siis
Kuidas see säilis?
Miks tema mõte meieni tuli
?
No comments:
Post a Comment