Lund hakkas sadama kohe peale seda, kui Eeva ja Aadam olid paradiisiaiast välja aetud. Kohas, kuhu noorpaar sattus, oli külm ja õnnetu. Külmad helbed kraapisid nende õrna ja hellitatud nahka, viigilehed strateegilistes piirkondades ei olnud piisavad, et neid karmi ilma eest kaitsta ning kuna Aadam oli Eeva peale solvunud, et too rumalasti Mao sõnu oli kuulanud, et tahtnud kumbki tunnistada, et neil külm oli, seega oli ka üksteise kehadest sooja otsimine välistatud.
Aina külmemaks läks. Peale paari tundi paradiisiukse ees koputamist mõistsid nad, et Jumal on üsna põikpäine ning neid sisse ei lase, tegemist ei olnudki kurja naljaga või tobeda vihapurskega, vaid reaalse situatsiooniga, millega on mõistlik tegeleda niipea kui võimalik, mitte rumalalt edasi loota, et küll Habemik neid sisse laseb, kui nad piisavalt haledat nägu teevad. Vähemalt nii mõtles Eeva.
Ta ütles: "Kuule, armas, anna andeks, et ma nii rumalalt käitusin, aga no olgem ausad, tegemist oli tõesti ahvatleva viljaga ja ma usun, et ma ei olnud ainus, kes poleks osanud arvata, et Vana Päss nii järsk on, et meid sealt Paradiisist kohe välja viskaks."
Aadam vaikis.
"Tõesti, sorri. Ma ei tahtnud, et nii juhtuks. Vabandust."
Aadam ei öelnud ikka veel midagi.
"Kas sa siis ei tea, et igas veas on õppetund. Mina õppisin näiteks seda, et... neid madusid ei ole tark kuulata ja Bossi käske on mõistlik järgida."
Maailma esimene mees oli ikka vaiki. Eeva liikus talle ligi, võttis Aadamalt tagant ümbert kinni ja andis seljale musi.
"Vabandust, kallis." Veel üks musi. "Sorri."
Aadama vaikusvanne sai vist otsa, sest ta ütles: "Ma ütlesin, et see on loll idee. Vaata, mis nüüd sai. Me ei saagi enam paradiisi tagasi!" Ja Aadam puhkes kibedasti nutma. Eeva hoidis teda edasi. Nad toetusid selgadega paradiisiväravate vastu ja kurvastasid mõned hetked põhjatus lootusetuses. Nad teadsid, et Isa ei ole mees, kes oma sõnast taganeks ning teadsid samas, et koht, kuhu nad sattunud olid, kavatses neid kohelda tuima julmusega, millega nemad harjuma pidid hakkama. Kogu see suur koorem mõtteid tegi nende pead raskeks, aga külm ei lasknud neid uinuda.
Vaikus kestis kaua.
Aadam tõusis püsti, pühkis pisarad põskedelt ja ütles: "Meil ei ole mõtet siin passida, mõistlik oleks uurida paika, kus asume." Eevale meeldis, et Aadam oli lõpuks end kokku võtnud, kuid tema toon indikeeris, et ta oli siiski Eeva peale vihane. "Meil ei ole mõtet kuskile minema hakata, kui sa ikka mu peale vihane oled. Tead küll, et enda ligimesele tuleb andestada ning pealegi - ega Papa igavesti inimesi ei viitsi voolima hakata, ühel hetkel on meie roll see, et inimsugu edasi läheks ning seda ei juhtu, kui sina minu peale pissed off oled." Aadam oli käed risti rinnale sidunud ja tema suu võttis kriipsu kuju.
"Muidugi olen ma vihane! Isa lõi meid kui inimsoo etalone, aga sellegipoolest oled sina vigane, nagu Hiinas toodetud mänguasi." Aadam sai enda keelepaelad valla ning ei kavatsenudki Eevale armu anda. "Kuidas ma saan sind usaldada, kui sina automaatselt iga suvalise kahepaikse kaheharulise keele valla satud?"
Ka Eevat sütitas keevavereline ja üsna tige süüdistus: "Kuidas sa nii võid arvata, et ma järgmine kord samamoodi käitun? Ma usun, et Isa antud karistus ja sinugi kurjad sõnad on mulle piisavaks karistuseks. Ma ei ole ju rumal, et ma enda vigadest õppida ei oskaks. Pealegi, mida mõtles Isa, kui ta maol üldse aeda siseneda lubas? Tegelik süüdlane oligi hoopis tema."
Hakkas müristama - Jumalale ei meeldinud Eeva süüdistused. Eeva panigi suu, klõps, kinni ja vaatas, nagu halvasti käitunud laps, Aadama poole. Ta sosistas: "Vabandust."
Müristamine lakkas. See oli mõlemale esimesele inimesele üsna kainestavalt mõjunud ning nad mõistsid, et süüdistamisest oli hetkel olulisemaid asju. Kõle maastik, mis neid ümbritses, ei näinud just lopsakusest pakatav välja.
"Kuradima külm on," ütles Aadam. Jälle müristas korraks. "Oih," karjus mees, seljas ainult närtsiv viigipuuleht. "Ma ei võta enam kuradi nime suhu!" Jälle müristas. "Poolearuline," pobises moka alla Eeva. "Ma ei võta enam... tema-keda-ei-tohi-nimetada nime suhu!" Nüüd oli Ülemine Härra vist rahul, kuna mürinat ei järgnenud.
Eeva ja Aadam võtsid kätest kinni, nii oli mõlemal soojem. Nad kõndisid veidi väravatest eemale. Uues, kurjust täis maailmas ei olnud nende poolt maasse kõnnitud radu, ei olnud tuttavaid viljapuusid ega ka loomadest sõpru. Seda, kui teistsugune oli koht, kuhu Jumal neid saatis, ei saanud aru ainult vaadates - kurjuse alge kõiges loodus oli tajutav. Kõht korises mõlemal jumalalapsel. See oli esimene kord, kui paar tundis nälga. Alguses ei saanud nad arugi, millega tegemist on.
"Kuuled seda?" küsis Eeva. "Kuulen-kuulen, aga mitte ei mõista, mida sisikond nüüd tahab. Äkki on tal külm?" vastas Aadam. Eeva tundis ka enda kõhuõõnsustes mulksumist ja vihast turtsatustki. Nad võtsid üksteisel ümbert kinni, täitsa tugevalt kohe ja seisid nii veidi külmas, rindkered kokku puutumas.
"Kuule, imelik on," ütles Aadam ühtäkki. Nad astusid üksteisest eemale. "On jah," nõustus ka Eeva. Häbelikud näod vaatasid nüüd igale poole mujale kui üksteisele otsa.
"Mm... Läheme... vaatame edasi," rühmas Aadam ja hakkas kohmakalt liikuma. Eeva kortsutas kulmu, mõtles korraks, et küll see esimene mees on veidralt loodud ja hakkas samuti astuma.
Peale mõnda aega, kui nende nägemisulatuses enam paradiisiväravaid ei olnud ning mõlemad poolalasti inimloomad olid kuus korda tolle maailma koleduse, kõleduse ja kõheduse üle jõudnud imestada ning kurvastada, mõistsid nad, et mulksumine kõhus, mis tugevamaks ja nõudlikumaks muutunud oli, tähendas seda, et kõhtu tuleks üsna pea midagi suu kaudu panna. Aga mida? Ümberringi olid ainult raagus puud ja kõle maa, midagi lopsakat ja isuäratavat nad enda ümber küll ei näinud.
"Tead, mis? Äkki ongi need puud söödavad? Äkki mängis Jumal meile triki? Eeva, sulle meeldivad uued elamused, mine võta ja proovi neid oksi närida veidi, äkki on maitsvad?" Eeva vaatas Aadamat vihaselt. Temagi nälg oli aga liiga suur ja ta astuski ühe kase juurde (tundus olevat mõnus õrn oksake), ja näkitses selle raagu.
"Pfühh! Täiesti kibe, see küll süüa ei sünni," väljendas Eeva oksa maitset. Meeleheide tühja kõhu pärast aga kasvas ja kasvas. Noorpaar kõndis edasi, iga sammuga oma jõudu kaotades ja isu kasvades. Peale umbes tunniajast kõmpimist nägid nad taamal midagi, mis sarnanes katuseviilule. Nad kõndisid lähemale ja lähemale, saades aru, et tõesti, tegemist oli palkidest ehitatud majaga, millel olid väikesed katused, madal ukseava ja rohtu kasvanud õu. Nad astusid paar trepiastet ja koputasid.
to be continued
No comments:
Post a Comment