... (Grete Jürgenson)

Lumi.

Ahhaa, nüüd on siis jälle SEE AEG aastast…

häbitunne ei imbu pinda,
jõevesi ei puhasta rikutud ihu,
päike ei sunni häbi tundma-
kiiri ei jätku kõigi
päevavalgust kartvate tegude
valgustamiseks.
iga plekk,
iga mõte,
sõna
ei sumbu rohelusse, vaid
karjuma jääb näkku
sädelevalt lumelt.

käed surutakse külma
lumme,
kraabitakse vastu asfalti
veriseks,
taotakse vastu siniseid sääri,
kuni need
tuimaks muutuvad.
ja siis tõstetakse need käed
hääletus palves,
appikarjes,
abituses
taeva poole.
palutakse aud,
väärtusi,
mõistmist,
hukkamõistu,
pilku,
lauset,
sundi,
vabanemist.

ja talle vastatakse-
taevast langeb alla veel
karjuvsätendavat
lund.