Sängita kaasa oma armastus (Margot Mürk)

Lumme on uppunud kodutee
ja kaugeks jäänud kodumaa.
Kuid täna mineviku jääb see,
üks tuulelaps on nüüd isata.


Mis aastaid on läinud,
kui isamaad suudlesin?
Liivateid on aegu käinud,
ma võõraid laule kuulasin.


Oma isa sängitan kodumaa mulda,
ilma, et oleksin jätnud hüvasti.
Nii ei tehta, nii ei minda, ei tulda.
Nõnda kurb on lahkumine sedasi.


Ja matan kaasa oma austuse
ja vaid leina maha jätan.
Sängitan kaasa oma armastuse
ning oma isa kodumaa mulda matan.