Lumi hakkas jälle langema. Ja samal hetkel oli Ta kadunud. Ma tahtsin kurvastada, aga miski minus ütles mulle, et Ta ei ole päriselt läinud. Aeg liigub praegu edasi ja sellepärast on meie ühine ruum kadunud, kuid varsti aeg peatub jälle. Ja siis ma mõistan, et Ta on kogu aeg siin olnud.
Kuidas ma Talle aga oma kaitsvatest illusioonidest räägin? Kuidas sa näitad kellelegi seda, kui meeletult sa kardad ennast näidata?
See painas mind pikalt. Ma liikusin ajas edasi ja ruumis ringi ning võtsin näiliselt elust osa, aga tegelikult olin ma üksi. Ainult mina ja küsimus.
Miks see mulle niimoodi mõjus? Ma mõistsin selle küsimusega silmitsi seistes, kui väga ma veel oma illusioonidest kaitsevõrgu külge olin klammerdunud. Väljapoole aitas see võrk mul näida täpselt selline, nagu parajasti vaja oli, mis on juba iseenesest ohtlik, sest keegi ei näinud mind, aga avastasin peatselt, et veel ohtlikum oli võrgu omadus näidata mulle mind ennast ja minu läbi maailma sellisena, nagu ma soovisin seda näha. Minu elus ei olnud kübetki tõde. Ja nüüd tuli Tema ja tähtis näha tõelist mind. Ma olin paanikas.
Ma teadsin, et Tal on silmi, et mind näha. See oli hirmutav. Hirmutav seepärast, et kui Ta näeb tõelist mind, saab Tal tekkida minu kohta päris tunne. Tunne, mille aluseks on tõene nägemus minust. Illusiooni saab alati muuta vastavalt teiste ootustele ja lootustele, enda olemust aga mitte. Mis siis, kui päris mina ei meeldigi Talle?
Siunasin end. Ma olin jälle langenud samasse lõksu. Ma olin arvanud, et teise inimese lähedust saab siis, kui seda temalt paluda. Ei. Tõelist lähedust saab ainult siis, kui see antakse puhtast soovist. Kui seda antakse selle pärast, et seda on palutud, ei ole andmine puhas. Kingituse eelduseks on vabadus. Ma pidin kiiresti sellest püünisest välja rabelema. Ta vääris paremat. Ta vääris vabadust.
Ma olin vaevu jõudnud muretsema hakata, kui lumi taaskord peatus.
Ma pöörasin ümber ja tahtsin hakata enda tagasilanguse eest vabandama, aga Ta peatas mu ilma sõnagi lausumata. Silmapilkselt kadus ka mu süütunne. Kuna kogu minevik oli kadunud, polnud mul tarvis selle pärast enam muretseda. Ja kuna kadunud oli ka kogu tulevik, ei olnud alles enam ühtegi mu tulevikuga seotud soovi, mille pärast ma end halvasti tundnud olin. Ma vaatasin Talle otsa ja naeratasin. Ta vastas samaga ning Ta naeratus andis mõista, et Ta oli näinud kõike seda, mis minuga just juhtunud oli.
"Mul on hea meel, et Sa tulid," ütlesin ma.
"Mul on hea meel, et sina ka lõpuks kohale jõudsid," vastas Ta ning embas mind.
Imeline on näha inimest. Inimest ilma mineviku põhjal loodud eelduste moonutava kõverpeeglita ja tulevikku suunatud lootuste segava filtrita. Mõistsin ühtäkki, et just selliste hetkede pärast kirjutavadki inimesed luuletusi või muinasjutte. Süda ajab üle. Hing soovib kogu seda ilu kuidagi jagada. Rõõmukarje, tänulikkus ja aukartus ilu ees tõlgitakse kauniks luulereaks või eepiliseks narratiiviks, et anda edasi kübetki sellest tundest. Mis on muidugi lootusetu, aga samas üks väheseid asju, mille poole on mõtet püüelda. Nagu ka teise inimese tundma õppimine. Teise kohta pole kunagi võimalik kõike teada. Teda on aga siiski võimalik tunda. Kui ainult suuta näha teda, mitte enda eeldusi või lootusi.
Ta vaatas mulle sügavale silma ja ma lasin Ta mööda kõikidest kaitsvatest illusioonidest. See oli kõige raskem asi, mida ma eales teinud olin. Ta naeratas. Ma nutsin. Ja olin vaba.
No comments:
Post a Comment