Lumme kirjutatud sõnad
ööhakul aegamisi kustusid.
Tuul pinnalt pühkis nad,
veel enne, kui sa vastasid.
Vaikiva öö pimeduses,
langevate lumehelveste sahinais,
seisis ta su kodutee alguses,
särasilmad pisarais.
Püüdis öelda, mis tahtis,
kuid tuult võttis märgina.
Kõike seda uuesti öelda kartis,
nii süda sunnitigi vaikima.
Häälekaja kustudes
särasilmad tuhmusid.
Öö kurdistavas vaikuses
veel vaid pisarad lumme vajusid.
Nii armastus jäigi igaveseks vaikima,
tuult võttis ta märgina.
No comments:
Post a Comment