...

Lund tuiskab metsikult. Ma otsin.
Kogu vana maailm on kadunud.
Mattunud valge vaiba alla,
mis lõikab ära seose mineviku
ja oleviku vahel.
Mälestused sibavad siin kuskil,
üritavad end pinna alt välja kraapida.
Aga lumi ei lase.
Kogu see raske vaev,
mida olen näinud,
ehitamaks endale
minevik, lugu, identiteet
ja ise,
sel pole praegu vähimatki kaalu.
Talv on kõik külmutanud.
Nagu pole jõge ilma voolamiseta,
pole mälestust ilma mäletamiseta.
Juba ammu uitan sihitult.
Pole vahet, kuhu minna,
lumi on kõikjal.
Toetan end vastu tuult ja
üritan eirata näkku paiskuvaid helbeid.
Külm on.
Kuhu ma end küll jätsin?
Lund tuiskab meeletult. Ma ei leia.