Lumi jäi seisma. Ma ei pea silmas seda, et lumesadu lõppes, ei. Taevas oli helbeid täis. Mida ma tahan öelda, on see, et need lihtsalt seisid seal.
Ma vahtisin viivu veel uskmatu pilguga aknast välja, siis pöörasin ümber ja seal Temake oli.
"Kas Sina tegid seda?" ma küsisin.
"Meie tegime," vastas Ta.
"Meie? Sinu käes on Kell, mis minul sellega pistmist on?"
Ta ei pidanukski midagi ütlema. Pilgust piisas täiesti. Ta silmad pakatasid maagiast, mille-sarnast ma polnud varem kohanud. Tavaliselt oleks mind vallanud tugev tahtmine oma pilk ära pöörata, kuid Ta silmad olid nii.... head.
"See, et Kell on minu käes, ei tähenda, et ainult mina seda kasutada suudaks. Jah, ma olen selleks ka üksinda võimeline, aga hetkel oled küll sina täpselt sama palju selle põhjuseks, kui mina."
Võimatu. See ei olnud mitte kuidagi loogiline. Samas väga vähe selle öö juures oli.
"Hmm. Kuidas me siis seda tegime?"
"Ma ei tea täpselt. Võibolla meie soovid ühinesid kuskil teel sealt siia."
"Soovid? Ma ei soovinud, et lumi seisma jääks."
"Mina ka mitte. Mitte otseselt."
"Seega me soovisime seda kaudselt? Oot-oot, see ei ole ju ainult lumi, mis seisab, ega ju?"
"Ei."
Kabiinist kadus rõhk ja maa mu jalge all kukkus kiiremini kui mina järgi jõudsin.
Ma kogusin end ja küsisin lõpuks:
"Kas me oleme praegu ainukesed kaks inimest maailmas?"
"Jah, võib nii öelda küll. Teised küll tehniliselt eksisteerivad, aga kuna nad on täielikult seiskunud, siis neid pole meie mõistes olemas. Mitte midagi, mis asub sellest toast väljaspool, ei ole olemas."
"Jah, see on loogiline. Olemine on protsess ja kui liikumist ei ole, pole ka olemist."
Ma astusin Talle lähemale ja puudutasin Ta käsivart. Kohe, kui mu näpuotsad Tema naha vastu puutusid, tabas kõiki mu närvirakke meeletu ülekoormus ja ma peaaegu kukkusin seal samas põlvili.
"Issand, kas sinuga on kõik korras?"
Ma nõjatusin vastu lauda ja hingasin natuke.
"Jah, vist on küll."
Ta lähenes mulle, aga igaks juhuks ei puudutanud mind. Mulle hakkas koitma.
"Ma vist mõistan. Aeg võib küll seiskuda, aga energiat on universumis ikka kogu aeg sama palju. Kuna meie oleme ainukesed, kes hetkel seda energiat aktiivselt kasutavad, on kõiges, mida me praegu teeme, peidus kogu universumi energia. Ainult see, mida meie teeme, ongi olemas."
"Jah."
Mu mõistus oli kõige sellega kohanemisest peaaegu sama ülekoormatud, kui mu närvirakud hetk tagasi.
Ta tõstis ettevaatlikult oma käe ja puudutas hetkeks imeõrnalt mu nägu. Mul läks hetk aega, enne kui mu keha suutis üldse millelegi muule keskenduda ja ma oma kõnevõime tagasi sain.
"Kuidas Sa seda tegid?"
"Praegu on kõik asjad metsikult võimendatud. Kui ma tahan olla õrn, siis ma olengi pea lõpmatult õrn."
Kui mu mõistus oli juba senini ülevõimsusega töös, siis kujutage ette, mis juhtus siis, kui ma hakkasin mõtlema kõigi nende võimaluste peale, mida see hetk meile pakub.
Üks mõte aga tõi mu tagasi.
"Kust Sa selle kella said?"
Ta vaatas mulle hetkeks silma ja tegi taas ette selle salakavala näo, mis andis mulle mõista, et kuigi ma taipasin vaid kübet sellest, mida Tema teadis, olin ma kuidagi õige küsimuse peale komistanud. Ja täiesti märkamatult oli Ta mulle sammu võrra lähemale saanud ning seisis nüüd vaid mõne sentimeetri kaugusel mu näost.
"Ma ei saanud seda mitte kuskilt. Ma tegin selle."
Ma teadsin kohe, et see on tõsi. See pilk. Kogu Ta olemus oli täiesti väljaspool aega ja ruumi. Mulle hakkas pigem tunduma ebatõenäoline see, et Ta oli kunagi üldse suutnud meie universumis eksisteerida.
"Aga kui Sina selle tegid, kuidas siis mina sain seda koos Sinuga kasutada?"
Meie näod peaaegu puudutasid. Natuke veel ja pinge olnuks silmaga nähtav.
"Seda pead küll Sina mulle ütlema."
Selle peale Ta suudles mind. Kogu mu mõistus haihtus, hajus laia universumisse laiali ja minusse jäi alles ainult puhas tunnetus. Seetõttu ei ole mul ka aimugi, kui kaua see suudlus kestis. Ma tean ainult, et see oli üks kõige intiimsemaid ja intensiivsemaid kogemusi, mille osaks ma eales saanud olin. Kui see lõppes, nägin ma hetke enne oma silmade avamist vaimusilmas midagi.
Ta naeris hetkeks ja ütles siis: "Ma nägin kaljukitse. Kas see tähendab sinu jaoks midagi?"
Ma olin üles kasvanud perekonnas, kelle vapiloomaks oli kaljukits. Hämmastav.
"J-jah. See oli mu perekonna vapp. Kust Sa seda teadsid küsida?"
"Ma ju just ütlesin, et ma nägin seda. Aga ära lase mul enam kauem põnevust taluda. Mis sa nägid?"
"Ükssarvikut. Ma nägin just ükssarvikut. Ta oli justkui Su selja taga või.... äkki Ta oligi Sina? Mida see tähendada võiks?"
Ta pilk oli esiti veidi üllatunud, siis jälle mänglev.
"See võis olla lihtsalt sinu kujutlusvõime. Või siis nägid sa tõesti haldjate igivana kaaslast. Mul on sinu puhul raske aru saada. Igaüks selliseid sümboleid ei näe, aga sa oled siiski võlur."
"Ei tea. Ma olen võlurina alati illusioonide ja manamistega tegelenud, mis tähendab, et mul on kalduvus asju ette kujutada."
"See võib küll nii olla, aga mul on tunne, et praegu oli su pilk siiski selge. Hmm. Küll aga on mul tunne, et mina ei näinud päris kõike. Kaljukits võis küll sinu minevikus suurt rolli mängida, kuid praeguseks on ta tagaplaanil. Mis loom sind praegu iseloomustab?"
Ta läbinägelikkus oleks jällegi olnud hirmutav, kui kõik Tema juures poleks olnud nii õrn, veetlev ja hea.
"Pesukaru."
"Pesukaru?"
"Jah. Ma veetsin mõnda aega metsas, samuti haldjate juures, ja sain seal ühes nägemuses tootemiloomaks pesukaru."
"See on küll tore."
Ta naeratas ja ma sulasin. Selles naeratuses oli midagi, mis oleks olenemata sellest, et me elasime võimendatud hetkes, mind igal juhul kuskile sügavale tabanud. Siis aga läks Ta hetkeks veidi tõsisemaks.
"Aga ma ei saa aru, miks ma seda pesukaru ei näinud."
Kui enne olin mina suutnud õige küsimuse peale komistada, siis nüüd oli Tema kord.
"Ma ei räägi seda paljudele, aga Sinu puhul pole mul millegi pärast kõhklustki. Vaata, ma olen väiksest peale enda ümber pununud illusioonide kihte. Need annavad mulle kontrolli selle üle, kuidas teised mind näevad. Ka maagilise päritoluga inimesed. Pesukaru on väga sügaval selles võrgus. Kaljukits ka, aga mitte päris nii sügaval. Igal juhul nägid Sa praegu palju sügavamale, kui keegi väga pikka aega näinud on."
Ta oli siiralt üllatanud ja veidi murelik.
"Aga... miks need illusioonid?"
Kui enne oli Ta kobamisi üpris hea küsimuse peale sattunud, siis nüüd võttis Ta suuna otse mu keskme poole. Tõotas tulla väga põnev õhtu.
To be continued
No comments:
Post a Comment