Lumi on mulle pähe hakanud.
Üha jaburamaks läheb see ülieksistentsialistlik sumpamine lumevagude vahel
kui samal ajal on kuskil Hispaania ja ekvaator.
Kuskil on praegu roheliste lehtedega vihmased metsad ja metsatukkadest välja silkavad linnud
neil pole õrna aimugi, et meie siin olemas oleme.
Ometi oleme me igati seotud.
Nii ma olengi siin toas, pidzaamapükstes, ruudulistes ja kirjutan romaani.
Romaani kirjutatakse ainult siis, kui midagi on vaja öelda, midagi on puudu või midagi tahetakse maailmas muuta. Selline olemuslik värk.
Ja on tõesti. Vaja muuta. Ja puudu. Ja kuskil on olemas.
Samas muutuks ebareaalselt sürrealistlikuks igasugune kuum kakao, kui lund ei oleks.
Las ta siis on.
No comments:
Post a Comment