Jõulud on vastus.
Igal jõulul kordub minus üks müüdi sarnane teema. Peamiselt on ta müütiline seetõttu, et ta kordub iga jõul.
Siis ma mõtlen üksindusele, koos olemisele ja selle vahekorrale.
Ja kui detsember algab, siis ma tunnen, et me kõik oleme maailmas üksi.
Ja kui saabub detsembri esimene nädal, siis ütleb mu sõber, et protsess on oluline, mitte ühekordne saavutus.
Ja armastamine on protsess.
Ja kui saabub detsembri kolmas nädal, siis ma vaatan inimesi enda ümber ja tunnen, et nad on nii pööraselt ilusad ja ma olen neid väärt.
Ja siis kui on pere koos ümber laua. Mis siis, et korraks. Sest kõigil saab ju alati pärast esimest kahte kartulit kõht täis. Ja siis läheb üks välja suitsu tegema. Teine läheb telekat vaatama. Ja kolmas tunneb, et kõik võiksid ikka veel ümber laua istuda. Ja neljas jääb tema juurde. Sest oma ema tuleb armastada.
Ja siis ma tunnen, et nad on sellised armsad, minu pere. Vaatan neid ja mõtlen, et veider küll, ilus samuti. Kentsakalt tavaline. Kentsakalt huvitav. Veidralt vastakas sellele, mida ma isa näin uskuvat. Ent tulen ise sealtsamast. Ja siis ma mõistan, et üksi ei ole mitte midagi. Ma mõistan siis, et ainult koos on midagi. Embused on midagi. Ja inimesed koos selles maailmas on midagi.
(Häid vastuseid küsimusele: "Kuidas mina saan midagi hea teha?" leiad siit: http://www.muudamaailma.ee/)
No comments:
Post a Comment