jõulud on kinkimine

Jõuludel me kingime. Ja ma olen väga ärev, sest jõulud on varsti käes ja mul ei ole paljudele veel kingitust. Ja üldse on kingitustega mingi teema, mida ma ei mõista. Tihti öeldakse mulle, et minule on keeruline asju kinkida, sest mul on juba kõik olemas mida ma vajan. Tõesti, ma pürin alati edasi ja kõik, mida selleks vajan on mul juba endal soetatud, või kui ei ole, siis on see liialt kulukas, et seda kinkida. Aga see on ju puhas pragmaatika. Ja minu kohta kõneleb see, et inimesed näevad mind pragmaatikuna. Ja kui ma ise kingitustele mõtlen, inimestele, kellele kinkida, siis mõtlen samuti, et mida neil vaja on. Kui veider. See on nagu kohustus kinkida midagi, mis on vajalik. Sest muidu on häbi ja paha tunne, et kingitus ei meeldi. Kuidas see üldse võimalik on? Kinkimine ei ole ju selleks. Ja mina ise olen mitu korda tundnud nii, et kingitus ei meeldi mulle. Tõesti olen. Kui veider.

Aga kui ma sellele mõtlen, siis üks kõige vaimustavamaid kinke, mille ma olen saanud, oli 12 klassi lõpus. Üks imeline inimene kinkis siis mulle kivikoti. Mul oli kirjanduseksam tulemas ja ma olin üsna ärev. Ta võttis siis kartulikotiriiet, õmbles sellest väikese koti ja pani sinna kivi sisse, kaunistas koti pealse nööridega ja kuivatatud lilledega. Kui ilus. Ja ta tegi mulle neid kingitusi koguaeg. Ta tegi need ise. Ja kui ilusad need on.

Me otsustasime perega eelmise aasta lõpus, et ei tee teineteisele kingitusi, siis tulevad kuidagi pinged maha. Juhtus see, et me tegime ikkagi teineteisele kingitused, aga väikesed asjad, sellised, mis meid igaüht peegeldasid ja mis tõesti rõõmsaks tegid. Naljakas olukord. Kinkima ei pidanud midagi, aga kõigil olid ikkagi kingitused. Meil ei olnud enam kohustust kinkida ja sellest tingituna tahtsime kinkida. Ja siis ei saa olla pettunud, siis ei saa mõista kinkimist kui mingit supermarketi rahavoolu.

Ja samal ajal kui ma seda teksti siin kirjutan, tunnen, et selline kinkimine, selline tõeline kinkimine, avas meis endas midagi olulist. See avab, sest me peame siis kellelegi teisele mõtlema, kinkimiseks mõtlema, ja siis peame avama ennast. Ja see on hea tunne. Ja seda on kingituses tunda. Selleks peab inimesele mõtlema.

See vist ongi kinkimine eks? Teistele mõtlemine. Tundub. Ma siis mõtlen. Teistele.

Kui sa tahad head teha, siis mõtle maakerale ja hakka prügi sorteerima.