Meie aeg (Uku Talmar)

Jõulud on meie aeg. Või vähemasti meile meeldib nii öelda. Kunagi oli see vist tõsi ka.

Me oleme aasta aega selle nimel vaeva näinud. Kogu meie töö kulmineerub nüüd.

Paljud meie seast on riskinud oma eluga, et eelnevate kuude jooksul lapsi salamisi jälgida ja võimaluse korral nende aknalaule jäetud kirjadest koopiad teha, et meil oleks ettekujutus iga lapse soovidest ja vajadusest. Me oleme küll osavad, aga iga aasta on siiski aina enam neid, kes ei naase iial Põhjanabale.
Asi on selles, et inimese kujutlusvõime võib mitte ainult luua, vaid ka hävitada ja mitteuskliku pilk on meile surmav. Tänasel päeval on uskujaid väga väheseks jäänud. Meie aga töötame sellele vaatamata edasi.

Ühe õige kingi valmimise protsess on ülikeerukas. Esiteks peavad meie psühholoogid ja pedagoogid lapse käitumisraporti ja võimaluse korral jõuluvanale adresseeritud kirjakese põhjal paika panema, mis on see üks asi, mis on selle väikse inimese südant kõige enam soojendada võiks. Siis antakse see kirjeldus edasi inseneridele, kes teevad valmis prototüübid, katsetavad neid väikeste päkapikulaste peal, viivad sisse vajalikud muudatused ja saadavad lõpp-produkti tootmisse. Tuhanded rabavad salajastes vabrikutes, et kõik need mänguasjad, sokid, koogid, kommid ja kaunistused õigeks valmis saada. Lisaks veel heasoovijad, kes lausuvad kõikidele kinkidele häid soove. See on väga raske, ent ülimalt oluline töö ja kuna meid jääb aina vähemaks, siis iga heasoovija peab aina rohkem endast välja pigistama. Keegi aga ei mõtlegi pooleli jätta.

Läbi salajaste kontaktide Hiinas ja mujal toimetame kõik kingid poodidesse laiali ja need ootavad siis seal enda omanikke. Te ei kujuta ette, kui keeruline on saada üht lapsevanemat ostma just seda õiget kingitust, mis me tema lapsele oleme valmistanud. Kink võib olla täpselt selles poes, selles osakonnas ja isegi sellel riiulil, kus vanem alati oma kinke ostab ja see võis isegi olla ära märgitud lapse kirjas jõuluvanale, kuid ka sellest tihtipeale ei piisa. Me sosistame öösiti lapsevanemate kõrvadesse, et nad unes oma lapse ideaalset kinki näeksid ja mõnikord poetame isegi mänguasja salaja ostukorvi, kui miski muu ei aita, kuigi me teame, et see võib vabalt meie viimaseks teoks jääda. Kuid isegi siis ostab tihtilugu mõni teine lapsevanem selle eest ära või jääb õige kink üldse poodi ning kogu meie raske vaev ongi olnud asjata. Aastast-aastasse lähevad külmetavate jalgadega lastele sallid või jäävad vanemate tähelepanu vajavate laste tarvis valmistatud perekondlikud lauamängud poodi ja nende asemel valitakse videod või arvutimängud. Eks me õpime oma vigadest ja proovime järgmine aasta jälle osavamad olla.

Vanimad meie seas mäletavad veel aegu, mil kingitusi sai lastele otse viia. Nad on näinud naerul suid ja rõõmsaid pilke ning kuulnud kiitust ja tänusõnu. Paljusid on isegi kallistatud. Kallistatud! Meie palgaks on aga elutoa akna nurgast piiludes näha vilksamisi naeratust või heal aastal isegi mõne lapse rõõmuhüüet kuulda. Ja kuigi nii on raske, sest me elame laste rõõmu nimel ja tegelikult isegi selle (ja ainult selle) toel, ei kavatse me kurta.

Ja siis veel paharetid. Nad on meie igipõlised vaenlased, need vastikud väiksed rohelised gremlinid, kes teevad kõik, mis nende võimuses, et jõulud ebaõnnestuksid või üldse ära jääksid. Nad pommitavad meie vabrikuid, levitavad internetis jõuluvastaseid kuulujutte, saboteerivad meie lumepilvemasinaid ja kukutavad jõulukuuski. Viimasel ajal on nad aga eriti kurikavalad olnud: nad on hakanud oma jõulukinke tegema. Selliseid, mis mitte kellegi südant ei soojenda ega tee maailma kuidagi paremaks, aga on see eest odavad või kujutavad popikoone või tulnukpiraatroboteid. Kurb, kuid see töötab. Meil ei jää muud üle, kui ikka endast parim anda ja loota.

Kunagi oli kõik teisiti. Kunagi meisse usuti.

Lapsed ja lapsemeelsed usuvad siiani. Paljud aga näevad kurja vaeva, et meist parimal juhul ilus lapsepõlvemälestus alles jääks ja halvemal juhul kõigi silmis kapitalistliku ostupüha kurjad käsilased saaksid. Nii olemegi me sunnitud kogu oma tegevuse põranda alla viima, aga me ei anna alla.

Seni oleme me veel suutnud sellele kõigele vastu panna ja jõulud on toimunud, kuid meil on tunne, et me oleme seda sõda kaotamas. Kui inimesed vaid usuksid...

Lootust tekitavad need tänuväärsed inimesed, kes ise kinke valmistavad ja teistele lihtsalt südamest head teevad või soovivad. Ei ole võimalik kingitust või heategu teha nii, et sellesse natukenegi sooja südant sisse ei pandaks. Võibolla ühel päeval, kui meid enam alles ei ole, võtavad just nemad kogu ilusate jõulude loomise koorma enda õlule. Jah, küllap just nii lähebki.




(Kui Sul tekkis soov kellelegi midagi anda, kiika http://www.heategevusfond.ee/aita-sina-ka)